Reede, 13. juuni 2014

Sirelililla kingitus

Õeraasuke on mul selline sirelililla värvi austaja ja moosis mu ära, et teeksin talle käevõru. Mis siis ikka. Kõigepealt tellisin Deborahlt kauni tumelilla siidi.


Seekord märkasin ka töö käigust mõned pildid rohkem teha.




Ja valmis ta ongi.










Reede, 30. mai 2014

Veel üks sinine shibori käevõru

Kuna see sinine siid osutus nii populaarseks, pidin kiiresti veel ühe käevõru valmistama.
Seekord märkasin ka algusfaasis ühe pildi klõpsata.



Edasi läks töö aga juba sellise hooga, et vahepealsetest etappidest pilte ei teinudki ja selline sai siis valmis töö.





Lõpuks lisandusid ka kõrvarõngad.


Reede, 23. mai 2014

Endiselt shibori lummuses

Aprilli lõpul jõudis minuni imeline sinine siid, mille autor on Deborah Weaver. Mulle lihtsalt meeldib tema värvide käsitlus, mis parata.


Kuna ma aga samal ajal valmistasin veel oma ülisalajast võistlustööd, mille avalikustamine tuleb 8. juunil, siis see siid seisis laual ja vaatas mulle otsa. Ootusrikkalt ... Peitsin ta siis sahtlisse, et ta ei saaks mind mõjutada, sest ma tunnen juba ennast. Vaja ju ikka uue asjaga alustada ja eelmine pooleli jätta. Nii tavapärane on see, kui mu töölaual on mitu poolikut tööd.
Igatahes, lõpuks jõudis kätte aeg, kus koukisin siidi sahtlist välja asusin käevõru valmistama.
Tulemus sai selline:





Ja et küll küllale liiga ei teeks, siis sai käevõru ka kõrvarõngad omale seltsiks.



Neljapäev, 3. aprill 2014

Esimene katsetus shibori siidiga

Shibori siid on mind juba tükk aega meelitanud. Lõpuks tellisin endale USAst Deborah Weaveri käest jupikese seda siidi. Võimalik, et ka siinpool merd on selle siidi tegijaid, kuid kahjuks netiotsingutega jõudsin ikka ja jälle USA tegijateni välja. Mis siis ikka, kuna Deborah Etsy-poes https://www.etsy.com/shop/ButtonsandCabochons oli ka ammoniite müügil, siis otsustasin tellimuse teha.
Kaup saabus üllatavalt kiiresti ja oli tõesti väga ilus. Kõigepealt muidugi asusin ammoniidiga kaelaehet tegema, ise silmanurgast siidi piieldes. Ja lõpuks jõudis aeg siidi kätte.



Kõigepealt joonistasin vildile käevõru kontuurid ja kinnitasin siidi. Keskele tikkisin Swarovski kristalli ja laiemate siidivoltide põhja tikkisin mõned helmed.


Edasi hakkasin servi täitma. Sinna leidsid oma tee juba pikka aega laual vedelenud kivitükikesed. Ma olen üha enam kindel, et igal asjal on oma aeg, lihtsalt see aga peab kätte jõudma. Käiku läks üks ametüst, paar roosat kvartsi, mingi tundmatu roosa ja sama tundmatu roheline kivi.


Edasi täitsin ülejäänud pinnad Toho helmestega ja kleepisin valmis käevõru seemisnahkse aluse peale.  Et käevõru säilitaks kumera kuju, kasutan vormimisel jämedat papptoru.


Edasi lõikasin ka sameti üleliigsed servad ära ja tikkisin käevõru serva helmestega üle.


Lõpuks lisasin kinnise. Kuna tegu on ikkagi tekstiiliga, siis otsustasin randme alla jääva lahtise osa teha laiema ja tikkida sinna helmestest võrgu. See siis selleks, et näiteks randme vastu lauda puutumisel siid ei määrduks.


Ja nii ta valmis saigi. Minu esimene shibori-käevõru.





Pühapäev, 16. märts 2014

Mobiilipesa sünnilugu

Minu mobiilipesade valmistamine sai alguse sellest, et ostsin omale uue telefoni, kuid ei leidnud talle sobilikku ümbriskotti. Eks siis ei jäänudki muud üle, kui tuli see ise teha. Nii sündiski esimene kott.


Järgmisena tegin mobiilikoti oma imelisele küünetehnikule Gerlile.


Ja siis loomulikult ei saanud ka oma õeraasukest ilma jätta :)


Siis teatas mu õeraasu 8-aastane tütar, et temal ka kindlasti mobiilikotti vaja ja sinna peale tahab ta kotkast ja värvid olgu kollane ja must. Mis siis muud, kui tööle.
Alustasin siis kavandijoonistamisega vildile ja otsisin kokku helmed, millega võiks töö alata.


Edasi läks suure tikkimise tähe all.





Kui küljed valmis, siis liimisin need seemisnahale ja ääristasin veel ühe helmereaga.


Nüüd jäi veel kokkuühendamine. Selleks tikkisin ühele kotipoolele serva herringbone-pistes serva.
Olenevalt telefoni paksusest tuleb vahele tikkida 2–4 rida. Algul tegin ka sellele kotile 2 rida, kuid hiljem selgus, et tuleb veel 2 rida juurde tikkida. 


Järgmine samm oli kahe kotipoole ühendamine.



Kui pooled kokku õmmeldud, siis jääb alusvildi ja voodrinaha serv näha ja selle ma katsin veel ühe helmereaga.




Nüüd on servadele viimane lihv antud ja kaks lisarida ka lisatud.


Ja lõpptulemus sai siis selline.







Neljapäev, 27. veebruar 2014

Klaasimäng

Mul oli mõni aeg tagasi õnn tutvuda klaasikunstnik Mari-Liis Makusega ehk Klaasimariga. Tegelikult oli minu algne eesmärk uurida võimalusi klaasi kasutamiseks kevadises võistlustöös, kuid vestlus arenes jõudsalt edasi ja Mari-Liis andis mulle kohe proovimiseks pihutäie dikroidklaasi. Sellest kaunist klaasist tuli terve seeria kõrvarõngaid ja veendumus, et ka klaasi sobib helmestikandis suurepäraselt kasutada.

Kevadekuulutajad. Pisut päikest ja värsket rohelust kauni hõbedapõhjalise dikroidklaasist südamiku ümber.
Hind 20 eurot.

Paabulinnult laenuks. Südamikeks ikka hõbedapõhjalised dikroidklaasid. Omaniku leidnud.

Müstiline sinine. Salapärane sügavsinine dikroidklaas südamikuks. Omaniku leidnud.

Päikesekulda ja meresügavust. Omaniku leidnud.

Hilissuvine sumedus. Kõrvarõnga südameks on imekaunid sügavkuldsed dikroidklaasist helmed. Raamistuses kasutasin Preciosa Ornela Twin helmeid. Omaniku leidnud.

Poltkõrvarõngad. Hind 20 eurot.

Lustlik punane. Hind 20 eurot.

Kummadus sinisele. Sügavsinist dikroidklaasist ümbritseb Preciosa Ornela lihvitud helmestest raam. Omaniku leidnud.

Poltkõrvarõngad. Hind 20 eurot.

Lisaks kaunile dikroidklaasile andis Mari-Liis mulle ka mõned siiru-viirulised klaashelmed, millest arenesid mõned ripatsid ja üks komplekt ripatsist ja kõrvarõngastest.

Sügiskuld.
See läks minu isiklikku ehtelaekasse. Ega siis kingsepp alati ei pea kingadeta olema :D

Päikesekollast ja loojangupunast. Hind 30 eurot.

Sinine romantika. Omaniku leidnud.

Sinine romantika. Omaniku leidnud.