Laupäev, 14. veebruar 2015

Niitide võrgus

Pean endale tuhka pähe raputama, et olen oma blogi sootuks ära unustanud. Ega ma pole eriline kirjutaja kunagi olnud, aga kui kord sai siin sellega alustatud, siis võiks ju ikka aeg-ajalt ka midagi kirjutada.

Mis siis muutnud on vahepeal...

Eestisse saabusid lõpuks C-Lon mikromakramee niidid. Olgu tänatud Heidi ja tema Kuukivi helmepood. Eks ma olen seda tehnikat juba ammu ühe silmaga piilumas käinud ja suvel sai ka Pärnus Maarja-Magdaleena gildis selliseid ehteid lausa käega katsuda. See kõik tundus müstika. Kuid nüüd, kui niidid nina ees end ostma kutsusid, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna. Seega soetasin paar rulli niiti ja koju proovima.

Esimese asjana asusin Youtube's õppevideote otsingule. Minu rõõmuks jagub neid seal kuhjaga. Parimad videod on üles pandud kasutaja Macrameschool poolt. Korralik selge pilt, rahulik tempo ja iga tööetapp üksikasjalikult olemas.
https://www.youtube.com/channel/UCr_ZQ9ELcx9Y89p9GIYTW0w

Alustasin lihtsamatest käevõrudest. Paari esimese päeva tulemus sai selline.




Kõige keerulisem oli aru saada sõlmede suuna loogikast. Ma sõlmisin ja harutasin ja sõlmisin ja .... Esimese ööga (mis kestis hommikuni) sain valmis ühe õnnetu kitsa käevõru. Kuid ma olin enda üle nii uhke. See esimene tuli üsna kobamisi ja sekundi kaupa video kaadreid järgides. 
Teise katsetusega käis aga see kauaoodatud klikk ära ja minuni jõudis sõlmede loogika. Juhuu! Nüüd hakkas juba libedamalt minema.

Edasi oli soov loomulikult millegi keerulisema järele.



Kuna mikromakrameed punutakse aluse peal, kuhu saab tööd pidevalt nõeltega kinnitada, siis alguses võtsin lainepapist karbi, kuhu panin raskuseks paar kivi sisse, et karp ilusti laual püsiks. Veidi aega see isegi toimis, kuid lõpuks oli karp nii auklik, et nõelad ei püsinud enam korralikult paigal.






Mis muud, kui tuli oma hallid ajurakud jälle tööle panna ja midagi tõhusamat välja mõelda. Üks külastus kontoritarvete poodi ja sealt tulin tagasi korktahvli ja A5 mõõdus kirjutusalusega. Veidi näputööd ja meisterdamist ning lõpptulemus sai selline.


Süsteem töötab suurepäraselt, mis tähendab, et saab juba suuremate väljakutsete kallale asuda.
Kuna mu laual ootas uut elu üks metallripats, mis nagu oli ja ei olnud ka kandmist väärt, siis otsustasin talle uue elu anda. Tegemist on kahe kumera metallplaadiga, mis omavahel kokku joodetud ja tänu sellele on ripatsi servas sobilik soon, kuhu sain kenasti alustusniiti kinni siduda.
Edasi läks hoogsaks sõlmimiseks, mis tähendas jälle ühte töist ööd ja poolt päeva lisaks. No olen ööloom, mis teha.




Lõpptulemus sai minu arust päris hää ja võin endale pai teha.





Ka käevõru omanik jäi rahule, kuid ... vaja ju ka kõrvarõngaid juurde. Ja ikka musta värvi. Mis muud, kui jälle otsingutele. Seekord juba sirvisin erinevate kõrvarõngaste pilte internetis ja lõpuks leidsin variandi, mis tundus sobivat. Juhendit enam nüüd polnud ja mul ei jäänud muud üle, kui tuli ise välja mõelda, kuidas punuda. Võttis aega, mis võttis, aga välja mõtlesin.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar