Kolmapäev, 17. august 2016

Kaelakee Esmeraldale

Juuli alguses potsatas mu Etsy poe ( katrinpodra.etsy.com ) postkasti kiri, kus päriti kas ma eritellimusi ka teen. Kirjutajaks oli kostüümikunstnik Marcy Froehlich ( http://marcyfroehlich.com/ ), kes töötab praegu etenduse "The Hunchback of Notre Dame" kostüümide kujundamisega. Sooviks oli saada makrameetehnikas kaelakeed Esmeraldale, mis kujutaks Pariisi kaarti aastast 1500.


Idee tundus mulle põnev ja visandasin kiirelt oma nägemuse ehtest, mis Marcyle väga meeldis ja saigi töö vastu võetud. Kuna ehe pidi juba augusti alguseks USAs Sacramentos kohal olema, siis ilmselgelt tavapostiga poleks ehe õigeks ajaks kohale jõudnud. Kuna juba eelnevalt oli mul hea kogemus FedEx Eesti torweda kollektiiviga, siis uurisin ka seekord nendega saatmise hinda ja võimalusi ning nende pakkumine sobis ka mu tellijale. Seega tööle hoog sisse.

Selline oli minu esialgne visand ehtest:




Marcy saatis mulle ka Esmeralda kostüümi visandi:


Kostüümi kangas on õrnlillat tooni ja ülejäänud ehted kuldsed ja korallpunased. Kaelakee niidi tooniks valisin tumelilla ja keskseks kiviks leidsin Väikse Ingli poest punased ahhaadid.




Ja siis asusin punuma, ja harutama, ja punuma ... kogu ehe arenes töö käigus. Selgus ka väike, aga üsna oluline nüanss. Ehte punutises on üks punane helmes, mis tähistab Emeralda peidupaika Pariisis. Etenduse käigus annab ta ehte Quasimodole, et see oskaks teda linnast üles leida. Seega siis selgus, et tegu polegi lihtsalt ühe ehtega, vaid ehe on ka üsna oluline detail etenduses. Aina enam hakkasin aduma, kui oluline tellimus see ikka on.




Ja lõpuks oligi ehe valmis. Minu suureks rõõmuks oli ka Marcy mu tööga väga rahul ja ehe alustas teed Sacramentosse. Esmaspäeval andsin paki FedExile üle ja reedel oli ehe kenasti juba Marcy käes.



Kuna aga etendusi on ju palju, siis tuli mul ka varuehe teha. Marcy kontrollis esimese ehte üle, kas pikkus klapib ja kas suurus sobib kostüümi kaelusesse. Kuna kõik oli sobilik, siis lasin näppudel kärmelt käia ja tegin ka varuehte. Päris 100% samasugune see siiski ei tulnud. Aga eks neid erinevusi näeb vaid kahte ehet kõrvuti vaadates-võrreldes. Üldmulje on siiski sarnane.



Loodan kunagi saada ka pilte etendusest, et näha oma kätetööd juba etenduse miljöös.

Kogu see aeg kripeldas mul keelel küsimus, et miks just mina jäin Marcy valikusse. Küsisin lõpuks seda temalt ja vastus tuli selline:

Hi Katrin,
I saw your work on Etsy. I was looking for someone who did macrame, and I liked your work and one other person's work. I felt it was something that could be in the style of what I wanted AND it showed a mastery of macrame. The other vendor was from Canada, so closer, but did not do custom work. You were willing to do a custom order, and I was thrilled when you sent me a sketch of what you thought it should be. I also thought it was interesting that you looked up my website to know who I was and what my work was like! I'm so glad I found you!
I will let you know when we have a fitting, and will take a picture of it for you.
Best regards,
Marcy

Selline oli siis minu loominguline suveseiklus ja ma olen Marcyle väga tänulik, et ta mind usaldas. Kes teab, ehk ei jää see viimaseks koostööks temaga :)

Kolmapäev, 8. aprill 2015

Elagu ketšup, ehk kuula oma meest

Kunagi tegin ma traadist ehteid. Teen praegugi vahel, kuid mitte enam nii palju. Sellest vanast ajast (umbes 7-aasta tagusest) oli mu ehetekasti jäänud mõned kaelaehted, mille hõbetatud traat aja jooksul tuhmus ja läks koledaks. Proovisin neid mõned kuud tagasi paljusoovitatud hõbepaberi, soola ja kuuma vee abil puhastada, kuid erilist tulemust see ei andnud. Nii jäidki need õnnetud ehted lihtsalt kastinurka vedelema. Ei sobinud neid enam ju müügikski nagu pakkuda.

Ja nüüd tuleb minna otse ... kööki. Kõik sai alguse tuunikalakonservist ja puudvast majoneesist.
Mu kallis kaasa avas täna hommikul kindlakäeliselt tuunikala konservi plaanides selle sisu majoneesiga kokku segada ja kenasti leiva peale määrida. No ja mis muidugi otsa oli saanud, oli majonees. Pakkusin hapukoort, ei sobinud, maitsestamata jogurtit, ikka ei sobinud. Mind vaadati lihtsalt üha rohkem altkulmu ja nõuti, et miks ma majoneesi poenimekirja pole lisanud. Pakkusin siis ketšupit ... oleks te seda pilku näinud. Vastuseks sain, et sellega võid münte puhastada. Et siis, mida?! Münte? No ja saingi targemaks. Ketšup olevat hää asi metalli puhastamiseks. Mul muidugi hakkas kohe mõte liikuma oma õnnetute traadikeerutuste poole. Loomulikult hakkasin katsetama.

Kõigepealt koukisin kastinurgast välja oma õnnetu ehte, mis nägi välja üsna tuhm ja kole. Püüdsin selle koleduse pildile ka saada.



Edasi mäkerdasin ehte korralikult ketšupiga kokku. Näeb ju maitsev välja :D



Lasin ehtel umbes 5 min selles n-ö marineerida ja siis pesin hoolikalt puhtaks ning kuivatasin ära.
Tulemuseks oli särav ja ilus traat.




Lisaks proovisin seda nippi ka kullatud traadist ripatsite peal ning ka messingitooniline kaelakee sai ketšupivanni. Kõik hakkasid toredasti särama :)


Laupäev, 14. veebruar 2015

Niitide võrgus

Pean endale tuhka pähe raputama, et olen oma blogi sootuks ära unustanud. Ega ma pole eriline kirjutaja kunagi olnud, aga kui kord sai siin sellega alustatud, siis võiks ju ikka aeg-ajalt ka midagi kirjutada.

Mis siis muutnud on vahepeal...

Eestisse saabusid lõpuks C-Lon mikromakramee niidid. Olgu tänatud Heidi ja tema Kuukivi helmepood. Eks ma olen seda tehnikat juba ammu ühe silmaga piilumas käinud ja suvel sai ka Pärnus Maarja-Magdaleena gildis selliseid ehteid lausa käega katsuda. See kõik tundus müstika. Kuid nüüd, kui niidid nina ees end ostma kutsusid, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna. Seega soetasin paar rulli niiti ja koju proovima.

Esimese asjana asusin Youtube's õppevideote otsingule. Minu rõõmuks jagub neid seal kuhjaga. Parimad videod on üles pandud kasutaja Macrameschool poolt. Korralik selge pilt, rahulik tempo ja iga tööetapp üksikasjalikult olemas.
https://www.youtube.com/channel/UCr_ZQ9ELcx9Y89p9GIYTW0w

Alustasin lihtsamatest käevõrudest. Paari esimese päeva tulemus sai selline.




Kõige keerulisem oli aru saada sõlmede suuna loogikast. Ma sõlmisin ja harutasin ja sõlmisin ja .... Esimese ööga (mis kestis hommikuni) sain valmis ühe õnnetu kitsa käevõru. Kuid ma olin enda üle nii uhke. See esimene tuli üsna kobamisi ja sekundi kaupa video kaadreid järgides. 
Teise katsetusega käis aga see kauaoodatud klikk ära ja minuni jõudis sõlmede loogika. Juhuu! Nüüd hakkas juba libedamalt minema.

Edasi oli soov loomulikult millegi keerulisema järele.



Kuna mikromakrameed punutakse aluse peal, kuhu saab tööd pidevalt nõeltega kinnitada, siis alguses võtsin lainepapist karbi, kuhu panin raskuseks paar kivi sisse, et karp ilusti laual püsiks. Veidi aega see isegi toimis, kuid lõpuks oli karp nii auklik, et nõelad ei püsinud enam korralikult paigal.






Mis muud, kui tuli oma hallid ajurakud jälle tööle panna ja midagi tõhusamat välja mõelda. Üks külastus kontoritarvete poodi ja sealt tulin tagasi korktahvli ja A5 mõõdus kirjutusalusega. Veidi näputööd ja meisterdamist ning lõpptulemus sai selline.


Süsteem töötab suurepäraselt, mis tähendab, et saab juba suuremate väljakutsete kallale asuda.
Kuna mu laual ootas uut elu üks metallripats, mis nagu oli ja ei olnud ka kandmist väärt, siis otsustasin talle uue elu anda. Tegemist on kahe kumera metallplaadiga, mis omavahel kokku joodetud ja tänu sellele on ripatsi servas sobilik soon, kuhu sain kenasti alustusniiti kinni siduda.
Edasi läks hoogsaks sõlmimiseks, mis tähendas jälle ühte töist ööd ja poolt päeva lisaks. No olen ööloom, mis teha.




Lõpptulemus sai minu arust päris hää ja võin endale pai teha.





Ka käevõru omanik jäi rahule, kuid ... vaja ju ka kõrvarõngaid juurde. Ja ikka musta värvi. Mis muud, kui jälle otsingutele. Seekord juba sirvisin erinevate kõrvarõngaste pilte internetis ja lõpuks leidsin variandi, mis tundus sobivat. Juhendit enam nüüd polnud ja mul ei jäänud muud üle, kui tuli ise välja mõelda, kuidas punuda. Võttis aega, mis võttis, aga välja mõtlesin.




Reede, 13. juuni 2014

Sirelililla kingitus

Õeraasuke on mul selline sirelililla värvi austaja ja moosis mu ära, et teeksin talle käevõru. Mis siis ikka. Kõigepealt tellisin Deborahlt kauni tumelilla siidi.


Seekord märkasin ka töö käigust mõned pildid rohkem teha.




Ja valmis ta ongi.










Reede, 30. mai 2014

Veel üks sinine shibori käevõru

Kuna see sinine siid osutus nii populaarseks, pidin kiiresti veel ühe käevõru valmistama.
Seekord märkasin ka algusfaasis ühe pildi klõpsata.



Edasi läks töö aga juba sellise hooga, et vahepealsetest etappidest pilte ei teinudki ja selline sai siis valmis töö.





Lõpuks lisandusid ka kõrvarõngad.


Reede, 23. mai 2014

Endiselt shibori lummuses

Aprilli lõpul jõudis minuni imeline sinine siid, mille autor on Deborah Weaver. Mulle lihtsalt meeldib tema värvide käsitlus, mis parata.


Kuna ma aga samal ajal valmistasin veel oma ülisalajast võistlustööd, mille avalikustamine tuleb 8. juunil, siis see siid seisis laual ja vaatas mulle otsa. Ootusrikkalt ... Peitsin ta siis sahtlisse, et ta ei saaks mind mõjutada, sest ma tunnen juba ennast. Vaja ju ikka uue asjaga alustada ja eelmine pooleli jätta. Nii tavapärane on see, kui mu töölaual on mitu poolikut tööd.
Igatahes, lõpuks jõudis kätte aeg, kus koukisin siidi sahtlist välja asusin käevõru valmistama.
Tulemus sai selline:





Ja et küll küllale liiga ei teeks, siis sai käevõru ka kõrvarõngad omale seltsiks.



Neljapäev, 3. aprill 2014

Esimene katsetus shibori siidiga

Shibori siid on mind juba tükk aega meelitanud. Lõpuks tellisin endale USAst Deborah Weaveri käest jupikese seda siidi. Võimalik, et ka siinpool merd on selle siidi tegijaid, kuid kahjuks netiotsingutega jõudsin ikka ja jälle USA tegijateni välja. Mis siis ikka, kuna Deborah Etsy-poes https://www.etsy.com/shop/ButtonsandCabochons oli ka ammoniite müügil, siis otsustasin tellimuse teha.
Kaup saabus üllatavalt kiiresti ja oli tõesti väga ilus. Kõigepealt muidugi asusin ammoniidiga kaelaehet tegema, ise silmanurgast siidi piieldes. Ja lõpuks jõudis aeg siidi kätte.



Kõigepealt joonistasin vildile käevõru kontuurid ja kinnitasin siidi. Keskele tikkisin Swarovski kristalli ja laiemate siidivoltide põhja tikkisin mõned helmed.


Edasi hakkasin servi täitma. Sinna leidsid oma tee juba pikka aega laual vedelenud kivitükikesed. Ma olen üha enam kindel, et igal asjal on oma aeg, lihtsalt see aga peab kätte jõudma. Käiku läks üks ametüst, paar roosat kvartsi, mingi tundmatu roosa ja sama tundmatu roheline kivi.


Edasi täitsin ülejäänud pinnad Toho helmestega ja kleepisin valmis käevõru seemisnahkse aluse peale.  Et käevõru säilitaks kumera kuju, kasutan vormimisel jämedat papptoru.


Edasi lõikasin ka sameti üleliigsed servad ära ja tikkisin käevõru serva helmestega üle.


Lõpuks lisasin kinnise. Kuna tegu on ikkagi tekstiiliga, siis otsustasin randme alla jääva lahtise osa teha laiema ja tikkida sinna helmestest võrgu. See siis selleks, et näiteks randme vastu lauda puutumisel siid ei määrduks.


Ja nii ta valmis saigi. Minu esimene shibori-käevõru.