Elagu ketšup, ehk kuula oma meest

Kunagi tegin ma traadist ehteid. Teen praegugi vahel, kuid mitte enam nii palju. Sellest vanast ajast (umbes 7-aasta tagusest) oli mu ehetekasti jäänud mõned kaelaehted, mille hõbetatud traat aja jooksul tuhmus ja läks koledaks. Proovisin neid mõned kuud tagasi paljusoovitatud hõbepaberi, soola ja kuuma vee abil puhastada, kuid erilist tulemust see ei andnud. Nii jäidki need õnnetud ehted lihtsalt kastinurka vedelema. Ei sobinud neid enam ju müügikski nagu pakkuda.

Ja nüüd tuleb minna otse ... kööki. Kõik sai alguse tuunikalakonservist ja puudvast majoneesist.
Mu kallis kaasa avas täna hommikul kindlakäeliselt tuunikala konservi plaanides selle sisu majoneesiga kokku segada ja kenasti leiva peale määrida. No ja mis muidugi otsa oli saanud, oli majonees. Pakkusin hapukoort, ei sobinud, maitsestamata jogurtit, ikka ei sobinud. Mind vaadati lihtsalt üha rohkem altkulmu ja nõuti, et miks ma majoneesi poenimekirja pole lisanud. Pakkusin siis ketšupit ... oleks te seda pilku näinud. Vastuseks sain, et sellega võid münte puhastada. Et siis, mida?! Münte? No ja saingi targemaks. Ketšup olevat hää asi metalli puhastamiseks. Mul muidugi hakkas kohe mõte liikuma oma õnnetute traadikeerutuste poole. Loomulikult hakkasin katsetama.

Kõigepealt koukisin kastinurgast välja oma õnnetu ehte, mis nägi välja üsna tuhm ja kole. Püüdsin selle koleduse pildile ka saada.

Edasi mäkerdasin ehte korralikult ketšupiga kokku. Näeb ju maitsev välja :D

Lasin ehtel umbes 5 min selles n-ö marineerida ja siis pesin hoolikalt puhtaks ning kuivatasin ära.
Tulemuseks oli särav ja ilus traat.

Lisaks proovisin seda nippi ka kullatud traadist ripatsite peal ning ka messingitooniline kaelakee sai ketšupivanni. Kõik hakkasid toredasti särama :)